1. Arengupoliitikast ja -projektidest tingitud sunniviisiline ümberpaiknemine on pigem mõjutanud põlisrahvaid, vaesemaid maa- ja linnapiirkondade inimesi.
1.1. Maailmapank - vastutab suurprojektide eest, seab arenguabile ja laenudele tingimusi. Elustandard halveneb, sest põhimõtete eest ei kanta hoolt ja maalappidest vms jäädakse siiski ilma.
2. Kliimapõgenikud - inimesed, kes ei saa keskkonnatingimuste tõttu oma kodukohas viibida (tormid, üleujutused, kõrbestumine)
2.1. Toob kaasa massilise globaalse migratsiooni ja piirikonfliktid.
3. Sundmigratsioon - inimesel pole muud valikut knui väljarännata
3.1. Arengumaadest rännatakse välja poliitilise ebastabiilsuse tõttu
3.1.1. Majandusliku migratsiooni eesmärk on elujärje parandamine.
3.2. Sundmigratsioonil on kolm alaliiki:
3.2.1. 1. Pagemine relvastatud konfliktide/vägivalla eest
3.2.1.1. 2. Pagemine loodusõnnetuste (üleujutused), inimtegevusest tingitud keskkonnamuutuste (liigne karjatamine) ja inimeste tekitatud katastroofide (radiatsioon) tõttu.
3.2.1.1.1. 3. Sundränne arenguprojektide tõttu (tammide/lennujaamade ehitamine, kaevanduste rajamine).
3.3. Puudub rahvusvaheline kaitse.
4. Pagulus on ajutine seisund. Püsivaid lahendeid on kolm:
4.1. 1. vabatahtlikult tagasi kodumaale. Eelistatakse, kuid tihti pole see jätkuva ohu tõttu võimalik. UNHCR-i andmeil on tagasipöördujate arv languses konfliktide tõttu.
4.1.1. 2. Lõimuda püsivalt varjupaiga andnud riigi ellu. Varjupaigariigi kodakondsuse on saanud üle miljoni pagulase.
4.1.1.1. 3. Kolmandasse riiki asumine, kui eelnevad kaks lahendust osutuvad võimatuks. Rahvusvaheline vastutuse jagamine, mida koordineerib UNHCR.
5. Eestis saab varjupaika teotleda 1997. aastast, ühinedes 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga.
5.1. Enamasti Gruusia ja Venemaa inimestelt.
5.1.1. Siis Afganistani, Süüria, Vietnami, Iraagi, Valgevene ja Türgi põgenikud.
5.2. Varjupaigataotlusele negatiivse vastuse saanud isik peab kohe Eestist lahkuma.
5.3. Eesti on Euroopa Liidus varjupaigataotlejate seas kõige ebapopulaarsem maa.
5.4. Pagulaste väikesest arvust hoolimata on Eesti inimeste suhtumine pagulastesse negatiivne.
5.4.1. Kuid ei saa öelda, et eestlased on teiste rahvuste ning sisserändajate vastu sallimatud.
5.5. Eestlased kardavad, et välismaalased ei võta omaks keelt ega kultuuri.
6. Põgenik esitab sihtriigile avalduse = varjupaiga e. asüüli taotleja.
6.1. Rahuldatud taotlus = pagulaseks "saamine"
6.1.1. Paguluse staatus = inimene, kes viibib väljaspool päritoluriiki, põhjendatud hirm rassist, tagakiusamisest ja isegi usust
6.2. Varjupaiga taotlust paljud ei saada, kardetakse tagasisaatmist.
7. 2013.a andmetel on kodust pidanud lahkuma 51,2 mln põgenikku, 33,3 mln neist sisepõgenikud. Põhjuseks tagakiusamine ja konfliktid.
8. Pagulased on paremas olukorras kui sundmigrandid, sest neid ei tohi tagasi kodumaale saata, kui see ohustab nende elu, riik, kus on varjupaik, peab tagama inimõigused (peavari, toit, arstiabi jne.)
9. Pagulase integratsioon = lõiumine varjupaiga riigiellu
9.1. Keeruline/aeganõudev protsess, millel on juriidilised, majanduslikud ja sotsiaal-kultuurilised mõõtmed.
9.1.1. Olulisel kohal on nõustajad, kes pakuvad tuge (emotsionaalset, praktilist), et nad kohaneksid kultuuri, kliima, religiooniga.
9.1.1.1. Võtmerolli mängib haridus- ja töövõimalused. Vajadusel keeleõpe, lapsehoidmine.