peamised rahvusvahelised probleemid 1929 -1929

1. Reparatsioon

1.1. sõja võitnud riigile tekitatud kahjude või vigastuste täielik või osaline hüvitamine sõja kaotanud riigi poolt tasutakse rahas, kaupadega või muude reeglina rahulepingus kindlaksmääratud koguses ja tähtaegadel

2. Venemaa sise- ja välispoliitika peegeldas venelaste hirmu kapitalistide sissetungi ees. Seetõttu Nõukogude Venemaa eraldus rahvusvahelisest koostööst ja valmistus järjekindlalt sõjaks. Aga ka bolševikud said aru, et üksi maailmas hakkama ei saa ja prooviti siiski tuua riik tagasi rahvusvaheliste suhete süsteemi. Esimesena leiti üksmeel teise tõrjutu Saksamaaga. 1922. aastal sõlmisid Nõukogude Venemaa ja Saksamaa Rapallo majanduspoliitilise lepingu, mis avas Nõukogude Venemaale tee Euroopasse. Lääneriikidel oli samuti põhjust Nõukogude Venemaad karta. 1919. aastal loodud Kommunistlik Internatsionaal (Komintern) ühendas eri maade kommunistlikke parteisid ja nende kaudu üritas Nõukogude Venemaa sekkuda riikide siseasjadesse ja survestada riigipöörete läbiviimist suveräänsetes riikides. Kominterni eesmärk oli proletaarne maailmarevolutsioon. Kokkuvõtteks võib öelda, et 1920-tel aastatel suudeti teravad olukorrad rahvusvahelisel tasandil lahendada rahumeelselt.

2.1. Vene küsimus

3. Patsifism on põhimõtteline suhtumine, mille järgi ei saa inimeste tapmist ega sõjapidamist kunagi õigustada ning, mis näeb sõda kui mastaapset tapmist. Patsifistlike ideede järgijaid nimetatakse patsifistideks (pacifist). Patsifistid leiavad, et riigi nimel ei tohiks kunagi tappa. Isegi kui ühel riigil on rohkem õigust kui teisel, esineb harva sellist juhtumit, kus osapooled võiks jagada "headeks" ja halbadeks" Samuti kalduvad nad toetama üldise desarmeerimise ja relvastuskontrolli üleskutseid, taunivad sõjalist valmisolekut ning pakuvad konfliktide lahendamiseks mittevägivaldseid meetodeid nagu vahekohus ja vahendus.

3.1. patsifism sõja ja ahu küsimused